Latest Entries »
Öö ja päev.
Öised probleemid leiavad lahenduse päevas ja päevased mured varjuvad öös.
Mustale tundub parem valge ja valgele must.
Tegelikkuses aga ei ole musta, valget, ööd, päeva.
Elades elusid elutruult ja kiindudes illusioonidesse, on keeruline maha astuda sellest rongist, mis kihutab läbi mustava öö kumava päeva poole.
Raske on uskuda seda, mis tegelikult on ja kerge saada lummatud sellest, mis näib olevat.
Kui sellelt kihutavalt elemendilt maha saadud…
Oled korraga yksi…
Kui mönda aega oled…
Harjud ja möistad, et tegelikult on see “kumav päev” siin samas.
Tegelikult ei olegi ööd.
Ei olegi rongi.
Ei olegi teisi.
Ja selle suure olematuse juures on rohkem olemist kui selles tulede säras kihutavas olekus…
Lihtne 
Populaarsemad otsingud
10 ütlust millega oleks 10 a tagasi hullumajja pandud, uus algus, naljakad laused, lihtsamalt, puidust paat
- asjalik, kas pole?
Norra lambad
olude sunnil on siis peagi taevatee kodu poole tiibade all. Mis edasi. Ei tea. Ei ole vähimatki aimu. Olgu, valetan, väiksed aimud on…kuidas võiks, peaks, tuleks. Kuid mis on kasu neist oleksitest. Ei ole tuhkagi. Tuleb proovida lihtsalt end võimalikult vabalt lasta eluvool kanda…tõesti, prooviks lõpuks sedasi ka. Et jätaks sahmimise raha, edu, ilu järgi…ja püüaks olla lihtsalt avatud. Avatud ilma kompleksideta. Üsna karm. Kõlab tiba väljakutsuvalt. Ja mis salata hirmu tekitavalt. Või no, mis hirmu…pigem teadmist, et ega vast ei jaksa, julge nii ehk naa sedasi päris vabalt liuelda. Et ei ole ju siiani seda siiski teha suutnud, miks peaks nüüd. Hmm. Samas üks kord peaks ju siiski. Kohutavalt palju on olnud taolisi algusi…et no nüüd. Nüüd hakkab elu ja asjad. Tühjagi. Küllap seepärast, et elu ei saa alata ega lõppeda, elu on. Eks päeva lõpuks me lihtsalt saame endale ette kujutada, et me kontrollime seda asjandust nimega elu…või siis olla ausad enda ja sellesamusegi vastu ning lihtsalt olla. Huvitav ongi see, et isegi kui nö sisse vajutud vaos on isegi tükati võimalik niisama olla ja lasta elul end loksutada, hm, või pigem siis vao lõpu poole triivida lasta. Sellised murdelised kohad, lahkmed ja muu säärane, aga ikka kuidagi kipub ära egotsemiseks. Et mida ma tahan. TAHAN. Kuigi, tõsi, aina enam on seda tahtmist vähemaks jäänud. Kuid ikka on teatavad eelistused ja suunad, mida TAHAKS. Samas, kui siiani ei ole tahtmised, millele on allutud, juhtinud sinna kuhu tegelikult TAHAKS 
, siis vb tõesti peitubki tõeline elu ilu just tahtmatuses. See mõte mulle meeldib. Kuid napib endiselt julgust. Julgust lihtsalt olla. Ikka hakkab ühest-teisest otsast kindlus narmendama ja enne kui aru saan toimin ikka miskiste enne peas välja mõeldud TAHTMISTE järgi. Suunan. Suunan mitte juhitavat. Aga olgu. Eks teataval määral on siiski otsused olemas ja esialgu käravad küll, las nad olla – ei ole “zen” veel. Aga isegi need nö suunatavad sihid ei ole täis kindlust, õiget tunnet. Ka need vähesed on tegelikult suhteliselt ebalevad. Ebalus aga tekitab hirmu. Kahjuks. Kahjuks ei oska ebalusest veel täit rõõmu ja entusiasmi tunda. Kuigi tegelikult see ebalus just olekski osake sellest “tõelisest” elust. Pidevast muutumisest… Staatikat ju pole olemas. Ei ole jäävat. Kõik on püsitu. Seepärast ka nii palju meelehärmi elust…kui seda võtta püsivana. Või no ükskõik millist pisiosa elust. Siit ka see suunamise probleemsus. Peaks olema kohal ja avatud…sellele mis on. Mitte projekteerima losse tulevikku, mida pole ega saagi kunagi olema. Või siis unelema minevikus, mida samuti pole.
Eh, olen vist siin blogis korra juba jõudnud küsimuseni – mida teha siis kui ei tea mida teha
Jah. Viimased 60 päeva on olnud produktiivsed. Täis elu ja elutust. Agooniat ja … midagi, mida pole varem osanud märgata.
On kenasti arendanud mõtteid rahast minu jaoks positiivsemas suunas
Ka inimestega on … hmm… novot, tee mis tahad, inimesed on endiselt ja jätkuvalt üsna mittevajalikud elemendid minu jaoks. Mingis mulle arusaadavas mastaabis vähemalt. Kindlasti ei maksaks minna äärmusesse, mingi mõte on isegi neil teistel inimestel…hmm, vb parim mõte inimeste olemasolule minu nurgast vaadatuna on see, et … nad olemas on ja mind aina vähem huvitavad ja seeläbi aitavad enam iseendasse süübida. Et kuna inimene on juba nii neetud inimese põhine loom, siis on väga positiivne, et aina enam oma käitumiste ja traditsioonidega nad mind endast eemale tõukavad. olgu, need laused läksid nüüd segaseks endagi jaoks. Aga siiski – mõte on neis sees
Jah, kõige enam on hea meel selle üle, et hetkel on selline veider tunne, et see 60 päeva siin on olnud kokkuvõttes vägagi, üllatavalt, edasiviiv.
Vili valmib.
(pole mõtet küsida, kes teab, see teab. Kes ei, ei saagi teada, sest ei ole plaanis öelda
Täna sajab taas vihma. Vihm on hea – hoiab inimesed eemal. Puhastab veidi seda, mis palavate ilmadega kogunenud. Kui lähtuda sellest, et ma ise olen kõige nö alus ja looja…siis miks, miks küll olen ma loonud midagi säärast, mida ma ise tegelikult ei taha? Miks, hoides madalat profiili, jään ma ikka inimestele ette? Kõige jaburamate asjadega. Mis hetkest peaks olema vapper ja kannatamise lõpetama? Ja mis hetkeni on kannatamine elu võtmine nii nagu see parasjagu on? Üks on selge, see siin on ikka paras õppetundide õppetund. Hetkel on veel veidi vara aru saada, kas see õppetund on ainult minu peas ja kujutlusis, või ka reaalsusel on oma panus sellesse. Ausalt öeldes, võib olla üht kui teist..või täiesti vabalt ka ainult üht. Igatahes meremaalik alati naeratav ja sõbralik (isegi kui vaid kohustuslik sõbralikkus), on asendnud siira ja südamliku kiibitsemise ja peedistamisega. Ja see väsitab. Oi kuidas väsitab. Aitäh elu – olen aru saanud, et võlts naeratus on iga kell meeldivam, kui siirusest välja kasvanud õelus, vale ja idiotism. Eks, ikka on võlts ilusam ja parem kui reaalne. Eh, tegelikkuses ju nii ei ole, kuid tõesti…kõrini Iroonia on selles, et mida kaugemale ja enam ma otsima läen inimesi, kes oleks nö minu inimesed, seda kaugemale ma veidigi klikitavatest inimestest satun – olgu see mulle õppetunniks. Huvitav, miks mu pea sellist asja genereerib? Miks ei näe ma seda siinset kõike lillevärvides ja igaveses harmoonias? Või no vähemalt talutavas eksistentsis? Tõsi, eks ma ju siiani talun seda….aga siiski üsna piiripealne on see talumine Üsna, üsna… ja muide…üsna konkreetselt hakkab selgeks saama ka mõne aja taguse “hullumehe” motiivid…või õigemini, mis võiks inimese nii kaugele viia. Kui minus oleks alles veel veidi lootust, et minu lärmamisest ja laamendamisest midagi muutuks – teeks ma seda vist päris kindlalt. Kahjuks – õnneks, ei arva ma ammu enam, et midagi sellest muutuks/sõltuks või üldse peaks sõltuma.
Küllap ainus seletus hetkele on õppetund. Õppetund suure tähega. Kas ma ka õpin – raske öelda. Üht-teist ehk ikka…Eks ole tegemist järjekordse unistuste lõhkumisega…mitte, et see siin oleks olnud kunagi mu unistus, kuid siiski-siiski…see on sammuke jälle reaalsuse poole…sedakorda siis läbi kerge ahastuse.
A kus on muidu normaalsed inimesed?
No vähegi normaalsed?
Ok, ühte ma tean…olgu, veel mõnda… Aga ülejäänud?
Kõrini on neist õnnetutest kiibitsejatest, valetajatest ja silmakirjateenritest.
Siiralt kõrini.
Selge, alustama pean iseendast.
Täna vast veel ei julge, aga vb juba homme.
Ei…aga siiski…vb võtan julguse kokku ja siiski julgen…
Hämmastav kui raskeks on tõe rääkimine tehtud. Või noh, mis tõe….aga sellise no hetke arvamuse välja ütlemine.
MEil on ju moraalikoodeksid ja heamaitse piirid jms. Ja samas, mida see tegelikult meile annab? Annab meile veelgi väärastunuma reaalsuse. Et kui muidu vb veel veidi aduks, mis tegelikkuses on või toimub, siis oma neetud reeglite ja viisakusega sumbub see viimnegi lootuskiir reaalsusest paksu tossu…millel pole lõppu.
Lipitsemine ja idiootsus on alati rohkem hinnas, kui lihtne – jah, Sa oled vastik… Väikesest “hallist-valest” saab elu pikkune valetamine, vale ja idiootsus. Vastik mõelda kui ajupestud me oleme. Ilusti välja ka väänatud ja jäetud nöörile kuivama…
Jah…samas, mida see enda arvamuse maailmaruumi paiskaminegi annab? Ega annagi…kuid kurat – tänasest proovin olla veidi ausam. Mis tänasest, hetkest.
Siia tuli pikk lõik kaasmaalastest, kuid ma kustutasin selle siiski ära – mida ma lärman Mis mul teistest – pean ise olema. Just ISE OLEMA.
Vaatame, mis välja tuleb.
Kurat kuidas ma kardan… nii truiks idioodiks olen lasknud end vormida sel ühiskonnal. Nii alandlik ja sõnakuulelik olen. Huvitav, miks küll? Küllap ikka kuulumisvajaduse tõttu…või mine tea, lihtsalt egost?
Eks ma ju ka tahan tegelikult, et mind aksepteeritaks ja peetaks lugu. Kes ei tahaks? Aga ma nüüd proovin – sest ma tegelikult ei taha. Ei taha olla moraalne, valelik ja sobinduv. Liiga kaua olen selline olnud…piisavalt kaua, et mõista, see ei vii kuhugi. Ei vii kuhugi enda plaanis. Ja tegelikult ei ole meil ju muud midagi peale enda…selle väikse nurka surutud…pahna alla maetud ENDA…ei ole meil midagi. Iroonia on muidugi selles, et see väike vaene tolmune ISE on tegelikult kogu universum, kõik, mis üldse kunagi olnud, olema saab. Ja ometi me eelistame seda pahna, mille alla oleme maetud… Oi kui valelikud, lühinäglikud ja lollid me oleme. Ja kõike ainult sellepärast, et olla aksepteeritud selle haige ühiskonna poolt, mis meile seda prahti aina peale laob…lootuses, et ühel hetkel ei paista see MINA enam ka mikroskoobi all välja… Et kaoks mina – ja tekiks suur MEIE… MEIE, mis on tulvil ego, valet ja kiibitsemist…
Vaadake endi ümber – kui palju te tegelikult päevas räägite tõtt?
Kui palju kordi päeva jooksul peate end alla suruma ja olema nii nagu on tavaks olla?
Mitu korda päevas ütlete nii nagu tundub sisemuses õige olevat?
Kui vähe me tegelikult iseennast tunneme ja endast hoolime.
Kui palju me elame välisele prahile…märkamata iseennast.
Ei ole see siin moraal…lihtsalt laused…
olen lihtsalt väsinud sellest, mis mind ümbritseb…aga endasse kukkuda ka ei julge…
Odavus Norra moodi
Uskumatu kui hea on reaalsus, kui on soov veidi ego kütkkeist vabaneda
Jah, just see sama armas reaalsus – mis meid ümbritseb. Vb mitte kõigil, aga mina olen küll sellega suht hästi õnnistatud. Tõsi, eks minu kohatine dramaatilisus aitab olukordade värvikamaks muutmisel kõvasti kaasa, kuid siiski-siiski.
Ühest küljest vaatad teisi, aga ka ennast kõrvalt – ja üsna valus egolemine käib. Ja oi kuidas ego toidab ego, pinge pinget ja vale valet
Lausa kunstiliselt vaatemängud leiavad aset nii proosalistes elusituatsioonides, et etteastete lõpuks saab silmagi märjaks.
Küllap lisab antud kohale vürtsi selle omapära ja asjaasjamise stiil.
Aga ei, ma ei lähe nimme detailseks. Milleks? Lihtsalt õhtul voodis lebades ja kergelt möödunu peale mõeldes ajab kohati lausa muigama igapäeva elu dramaatilisus, või siis pigem kui draamaks inimesed selle elavad. Loomulikult ei ole mina siin mingi erand. Kasvõi see sama sisse elamise traagika ja muu jänt. Jah, eks see reaalsus keeras mu kruve mõnuga, kuid siiski – ei ole reaktsiooni, kui ei ole reageerimist Siit ka õpetussõnad iseendale, vähem reaktsioone ja rohkem vaba kulgemist. Ega seda käsu korras muidugi saa, ja kui herr reaalsus ikka õigete mutrite kallale ülemisel korrusel saab, siis pole kahtlustki, et kummi lööb nii katuse kui ka muud elemendid.
Samas jah, muigele või mitte, aga tegelikkuses eks inimesed ole suhteliselt õnnetud ja kurvad, kõige selle tralli juures. Jah, suits rahustab neil närvi, alkohol laseb aju vahest likku-sirgu lasta…kohvi hommikul silma lahti saada. Aga no selge on, et mingi lahendus see traagikale ei ole. Tõsi, tundub, et ega keegi lahendust ei otsigi vist…lihtsalt kulgetakse lõputus ahelas, mil ei ole otsa ega äärt…mis samas täidab nii mugavalt elu ja kõik mis sellega kaasas käib. Ja mis isegi vist peamine – see liidab inimesi. Jah, see ahastuse ahel liidab inimesi…ja nad parema meelega ühinevad ahastusega kui millegi muuga. Ei, ärge saage minust valesti aru, muidugi ma tean, et endile korrutavad nad alati kuidas kõik ikka läeb paremaks jne…kuid reaalset huvi ju asjade muutmiseks. Miks? Aga seepärast, et asjadega tegelemise asemel, leitakse hunnikute viisi kõrvalteid. Teid, mis alati lubavad kiiret lõppmängu, kuid reaalsuses osutuvad järjekordseks meelepetteks. Kõrvalt on muidugi inimesi hea vaadata ja arutada. Olgu aitab – INIMESTEST. Millest mina enda juures aru olen saanud – vb küll alusetult – et ma peaksin individuaalsemaid tööotsi ja elukutseid katsetama Sest on ilmenud üks huvitav asjaolu, et kus ma ka ei töötaks hakkab varem või hiljem ego ette kujutama, et teised kõik looderdavad…löö või maha, aga nii see on. Jah, ma ei ole ütleja inimene – mind saab selleks küll sundida aja jooksul, kuid üldjuhul ma ei ütle…vaatlen. Aga jah. Tee või tina, kuid ma ei leia end kuskil enda töid teistele jagamas. Pigem olen ikka ja jälle see, kes teeb – kui palutakse. Ja mida? Teiste töid. Ja siis kuulad pärast, kuidas teised kõik nii hästi teevad enda asju ja kuidas keegi kolmas on ikka ülimalt andetu kohahoidja. Tõsi, töötan ma ka tööahela alumises otsas. Nõus, seal tulebki sellise asjaga leppida. Ja küllap ma mõnda aega lepingi. Siis aga hakkab miski sees kriipima. Siis kui näed, et töö juhatatakse sulle vaid sel eesmärgil, et saaks ise vaba aega leegutamiseks(jah, pole aimugi, mis sõna see on, aga siia see sobib). Et kuidas see saab kõlada meeskonna ettevõtmisena? Seda enam, et tavaliselt seda “teist-tööd” tehes pean enda kohustusliku töö pooleli jätma. Ja olgu – aitame – meeleldi. Isegi sellest vaatame enamuse kordadest mööda, et endale vaba aega võidetakse sel moel. Kuid kui siis hakkab veel kolmandate isikute peale halamine… siis täitub karikas suht-koht ruttu mul. Ja vot see on see hea REAALSUS – mis õpetab egole tema õige koha kätte. Et kui näed seda egotralli, mis toimub, nii enda sees kui teiste vahel…siis on vahest küll tunne, et palun-palun, kas mina olen tõesti, kes seda asja selliselt näeb ja selle lõppu ootab… Aga taas kord, ei maksa hinnanguid enneaegselt anda, sest kõigel sellel on inimeste (õigemini küll nende egode) jaoks eluline vajadus. Hetkest, mil on arvamused, hinnangud, egod..on ka leerid. Saab ühtedega samastuda, teisi taunides. Ja jälle, see oleks selline ilus must-valge pilt. Aga reaalsus keerab siingi veel vindi peale. Sest sellest on vähe, et teisi maha tehakse, nende selja taga. Egodele on sellest vähe. Nende samade mahatehtude ees nuruvad need samad egod veel tähelepanu ja heakskiitu. Et ei ole nii, et mina sinu liivakasti ei pissi… pissin ikka, kui sa vähegi lubad. Ikka uhkem olla mitme liivakasti pissija kui üksiküritaja. Et jah…üsna keeruline ja siiruviiruline egode paraad… Seda kõike vaadates, sellele mõeldes lihtsalt mõtlen, et kas tõesti olen mina ainus, kes seda märkab. Jah, keegi pole eriline, meil samad probleemid kõigil jne jne jne. Aga no antagu mulle andeks, aga tühjagi see nii on. Ei usu ealeski, et taoliselt enamus siinsetest olijatest mõtleb. Raske on uskuda, et kõik on nii sarnased ja mõtlevad samu asju ja keegi midagi reaalselt ei tee, et seda muuta. Et jah, mina tuntud introvert, ei lähe loenguid pidama, aga selliseid loengu pidajaid ja revolutsiooni korraldajaid on siin küll ja küll. Kes ei jäta oma arvamust avaladamata, isegi kui see veidi ebameeldiv peaks olema. Oh ei… Aga miks ei tee keegi midagi selle egotralliga? Kas väsitav ei ole olla pidevalt tagaräägitav, tagarääkija ja kõik muud viled sinna juurde ? Minul isiklikult küll on. Jah, tõsi, vahest ego lajatab ja siis astud ka libedale teele, kuid mind isiklikult jubedalt väsitab see ja aina enam jõuan ma kiirelt arusaamani, et no mida ma siin räägin või olen asjad on nii ehk naa nii nagu nad on. Inimesed samamoodi…
Ah…lihtsalt see kõik väsitab. Eks muidugi ka treenib…päris hästi ja oluliselt. Kui vahepeal tundus, et arengut ei toimu (sisemiselt), siis nüüd paari päeva eest käis korraga üks üsna tuntav praksatus. See siin on nagu omamoodi testlabor – ikkagi saare tööelu. Aga jah, just see ongi see – reaalsuse õppetund egole Kuidas hakkad aina enam taipama, mis võiks olla oluline..või õigemini…kui ebaoluline kõik on
just. see on hea lause
…kui ebaoluline kõik on…
mõnus
selle peale tuleb kohe hea uni…mitte et seegi oluline oleks 
ja teha ei ole midagi. Kuigi inimene võib töötada kui robot, puudub tal siiski OFF nupp. Ei teagi, kas sellest on kahju või mitte. Eks homme paistab. Nagu ajalehtedest lugeda võib on juuli kuus 31 päeva, seega lisandub ka homne töötund sellesse kuuse ja normtundide mitte täitumise asemel ületame plaani, mis mühiseb.
Köögis mängib meil ikka raadium ja enamasti on see norra raadio P3 peal ja sealt olen endale nende lõputute töötundide jooksul kogunud mitu hitti mis jäävad meenutama seda lõuna norra köögisauna ja muid jubedusi. Eriliselt hea meel on aga mul selle üle, et peale paari nädalast ootamist suutsin ma ära tuvastada ühe oma totaalse lemmiku Tegemist on Mord Fustang’i looga Lick The Rainbow. See maagiline tilulilu…mmm…kui sellele veel juurde mõelda räpased nõud ja 30-35 kraadi sooja…siis, mida enamat oskakski üks hing tahta. Teistest lemmikutest nimetaks veel: Lykke Li – I Follow Rivers – mis on selline veidi moderniseeritud Nelly Furtado, siis Adele Set Fire to the rain…no midagi oli ehk veel, aga ega kõike saa ka välja rääkida.
See on siis selline pop muusika maastiku igapäevane sund kombe. Töömuusika või veel pikemalt ja täpsemalt – norraköögimuusika2011. Aga jah, ilgu mis tahad, taolist tööd tehes mõistuse juurde jääda, on suht keeruline, kui ei oleks aeg-ajalt neid üle praelõhnade ja konditsioneeri undamise, kaikuvaid viisijuppe.
Nii, et kummardus raadioleiutajale ja muusikutele.
Aga jah, mis mõtted peas liiguvad – tehes taolist tööd. Vot ei mäleta täpselt, mida mõtlesin meremaal – olin ka vist siiski suht kinnise ruumi ahastuses…. aga jah, seda siin tehes koidab ikka üsna kirkalt, et see on töö, millele end edaspidi võimaluse korral ei pühendaks. Ei no kui oleks 8 tunnised päevad ja korralikud söögipausid, meeskond, vb kaaluks. Aga üldiselt tundub, et taolist asja planeedil maa ei ole olemas. Nii, et edaspidi ehk midagi muud…tööalaselt Eh, meenub see surfipoiss – kes tegelikult oli nüüdseks ka juba kokaabi paberitega, kuid kes oli 7 aastat töötanud erinevates köökides nõudepesijana – tänan ei
Eksole, ja jälle ei ole ma rahul
Aga küllap on siis minu tee igavese rahu riiki iseendas pikk ja käänuline – mis muud teha kui leppida ja edasi.
Sedasi nüüd läheneme poole kolmele ja mõtted kipuvad end sõnades kordama, seega proovin ülemisele korrusele selgeks teha, et tegelikult oleks kõigi huvides kasulikum siiski magada…kes seda hilisöist jaura ikka lugeda viitsib.
A kirjutada, näe viitsisin
Ah veel kaks sõna.
Täna siis Vegard – ekskokk Seilerkroa’s – õitses oma lillelises särgis ja kaabus…oli tore näha, et mees oli oma otsusega rahul ja nautis viimaseid hetki saarekesel. Nii naljakas kui see ka pole, tema vist on ja jääbki mu viimaseks tõelise norra inimese kogemuseks siin töötades.
Ja veel…
eesti kogu ajakirjanduse olnud ja tulevase ajaloo suursaavutus on nüüdseks ära olnud.
Täheldame selle ka siinkohal üles, nimelt, isegi ei mäleta täpselt, millises aiakirias see nüüd oli, vb isegi kõikse rõõsamas – ÕL’is, igatahes, siin ta on -
AINUKE TASUTA JUUST on HIIRELÕKSUS.
Sedasi.
Nii informatiivset, päevakajalist, olulist uudispäist ei ole saanud eesti /ega vist ka muu maailma/ ajakirjanduses lugeda ei kunagi varem, ega saa ka tulevikus midagi olulisemat olema. Nii, et ajakirjandus on oma eesmärgi täitnud.
Veel kord.
AINUKE TASUTA JUUST on HIIRELÕKSUS.
M.O.T.T.
Hetkel kulgeme sujuvalt töölainel. Eile 12 tundi, täna 13,5 tundi tööd. Kui sedasi jätkub – homme – ehk siis täna – saan praktiliselt oma kohustuslikud tunnid veel täis, enne kuu lõppu. Nii ehk naa, ega vahet ei ole
Vahe tuleks ehk järgmisel kuul – no et kui ma nüüd olengi 30 päeva järjest 12 tundi iga päev tööl, siis peaks päris kena ületund tiksuma. Ok, sellesse kuuse, mis algab, on plaanitud juba 2 vaba päeva – A külastuseks. Aga muidu – peale selle ei näe põhjust mitte töötamiseks ja kuna nüüd on eriti agar uus eesti kokk, kes on harjunud köögiabilist kõikvõimalikke asju tegema panema, siis … istun nagu miilenki 12-13 tundi päevas tööl. Magan umbes 8 ja siis jääbki paar tunnikest nö “”"”vaba”"”" aega.
AGa mis siin ikka seletada, elu on elamiseks.
Lihtsalt hetkel siis sellised tuuled.
Jah, ei oska mitte grammigi midagi lisada.
Ja ei lisa ka
Tööpäev.
Äratus 8.00.
Söömine 8.15-8.30
Töö 8.30-9.30
Puhkepaus 9.30-11.00
Töö 11-12.30
Sooviga veel tööd teha, saadeti randa
Töötunde nii just eriliselt ei kogune, aga kui on nö normtunnipalk, vaatamta vähestele tundidele, siis – miks ka mitte
see, mis päästab päeva. Ei, ei ole midagi häda. Kõik korras – nagu norras/kerges sarkasmiprismas, aga siiski, vaid kerges/ – aga jah, siis tuleb muusika ja … kõik tundub nii tühine. Mitte halvas mõttes, vaid tühjuse mõttes. Muusika lihtsalt suudab mu lülitada hetke ja selliselt, nagu seda võiks argireaalis pidevalt olla. Aga mis sest, ei saa kõike, saab veidi. Eks ikka ja alati vaid jao pärast ja elu äranägemise järgi. Ei kurda, oleme rahul nagu viimased maasikad, millele turul amokki joostakse.
Ja loo peasüüdlane on lugu mida olen otsinud ja otsinud ja otsinud, no varsti pea kümme aastat – ja nüüd – palun väga, tänu interiga neti ääretutele ja üleajavatele avarustele ongi – sipsti lugu olemas. Olen pidevalt tahtnud maksta selle ja teistegi lugude eest, aga mis teha, kui see sama süsteem, mis räigelt raha teeb muusika pealt ei lase mul vales regioonis viibimise tõttu ametlikult oma raha loo eest välja käia ja muul moel on lugu vaid kliki kaugusel, siis…miks ka mitte klik-änd-kärri
Mis siis veel. Veidi olmeromanssi kah. Täna siis küürisime kööki, kuna tervisekaitseamet pold rahul, et köök nii mõnestki nurgast hallitab ja roostetab. No nüüd sai puhtam, ilusam ja jäädvustatud. Ehk jäävad rahule.
Töötunde on hetkel 98 – kesine, aga ei kurda.
Vaatan siin poppide ja noortepäraste blogisid, kus noored toompeal elavad ja siis mööda eestit ringi trallivad ja muidu ilus-elu. Nii äraütlemata mugav, ei pea ise midagi tegema, vaatad aga õhtu tipphetked fotodelt ära ja pidu peetud. Ei pea isegi pükse jalga panema või juukseid kammima. Mõistlik. Meenub miskine ulmefilm kus olid ka nö päris inimesed kuskil vannis juhtmetega ühendatud ja siis nende kloonid elasid elu, käisid tööl ja nägid vaeva.
Siis vaatasin, et kaamerahind on langenud ja kui siin ühele poole saan, siis saan selle veel eriti odavalt endale. Pole ka paha. Aga eks seda vaatab veel, kas üldse tahangi. Asjad on toredad, aga ilma on kohati veel parem
